Kirjanduse Maja. Kultuurkapitali seaduse kohaselt...

Kultuurkapitali seaduse kohaselt sai iga sihtkapital endale alusvaraks kolm miljonit marka või hilisema nimetusega: senti. Seda alusvara võis paigutada kas väärtpabereisse või kinnisvarasse. Tehti siis nii, et nimetatud summaga osteti Aia tänavale Vanemuise vastu elegantne ja stiilne üksik-härraselamu, kivist, kõrgete akende, parkettide, paljude ruumide ja suure aiaga taga. Ühe sõnaga: bijou! See maja määrati Liidule pooleks-kasutamiseks E. Kirjanduse Seltsiga. Olen käinud mõlemal poolel. Seltsi osa kujutas endast harilikku head bürooruumistikku, Liidu osa aga nooblimat: suurt klubisaali ja kabinetti ning muud. Vestibüülis sattusid kohe nägema iseennast kõrges püstpeeglis, nagu need omaaegseis mõisnike saalides toretsesid. Siis astusid tiibustest läbi ja leidsid end niisuguses härradetoas, kus väga mugav on olla: sügavad klubitoolid, pikk-pikk nurgasohva, noobel raamatukapp, mille klaaside taga ilutsevad kõik Liidu väljaanded Taska nahkköidetes; edasi pidulik-poleeritud kirjutuslaud „Loomingu” toimetaja vastuvõtutundideks, seinakapid kohviserviiside ja konjakipudelitega ja – ühe sõnaga: fassaad, millest Tallinna kirjanikud oma kooskäimiseks undki ei näinud. Eri kabinet oli sisustatud kirjastuse „direktori” Mihkel Jürna jaoks. Kõik selle sisustuse kirjutame riigi arvele, kas direktselt või indirektselt riigitoetuse põhjal saadud „Loomingu” kasumitest.
Asukoht teoses
lk 170