Ja kui dispetšeritel ikka pidu käis, siis polnud ainult pitsikese võtmine, vaid ikka pandi korralikult tina. Ja kui ikka teatav joobeaste on saavutatud, siis katsu sa öelda selgelt näiteks „Pepleri tänav neliteist”, kui sul lont viltu on. Põhimõtteliselt ei saa seda öelda. Muuseas, see on see kuulus ühikas, kuhu ikka kogu aeg tellitakse. Ja no mida siis kiisu ütles? Ütles Kotka, kuna „Kotka Kelder” oli maja all.
Litsimajad olid Tartus Wiiralti 19 ja Nurme 10 ja mingid veel. See Nurme 10 läks ükskord põlema, siis kõik naersid, et nii kõva andmine käis, et hõõrdumisest läks põlema. Ja tore foto oli ka lehes, kus litsid olid trussikute väel varikatuse peal. Nende majadega oli nagu igal pool mujalgi, et viisid kliendi ja said plekki vahelt. Turiste Tartus nii palju ei käinud muidugi kui Tallinnas, aga üks aeg aastas oli küll, kui litsimajad tegid roppu tööd ja raha. Siis, kui oli Maamess. Need afterparty’d ja lõpetamised olid kas Atlantises või Pattayas, sealt need maamehed tulid, taskud raha täis. Põllumees ju põline rikas, ja küsisid kõik, et kust siit maamees võiks nikku saada. Aga muidu mina sellega ei tegelenud, litsidega oli ainult jama pidevalt. Ja neid jäi vahele ka kõvasti, kes vedasid.
Asukoht teoses
lk 145–146
